Esimesed kuud esimeses kodus: mis on läinud oodatult, mis mitte?
Kulud
Kuna me Andrusega oleme
pigem sellised inimesed, et planeerime kulud suuremaks, kui need tegelikkuses
olema saavad, siis igasugused korteriga seotud kulud osutusid oodatust
väiksemaks. Tänasel päeval on muidugi kulude arvutamine koduostja jaoks
võimalikult mugavaks ka tehtud. Olemas on laenukalkulaatorid, hindamisteenuste
puhul on hinnakiri avalikult üleval ja ka notaritasu saab umbkaudu välja
arvutada (näiteks notar.ee lehel). Eks kõikumisi ole ju selliste
arvutuste põhjal siia-sinna, näiteks laenuintressi ei tea ette enne konkreetse
laenupakkumise saamist, aga meie olimegi arvestanud oma kulud igaks juhuks
kõrgemaks. Seda toredam oli pärast kõiki tehinguid omadega plussi jääda. Kulud
kuludeks, aga peame siinkohal nentima, et meie kui asjatundmatute noorte jaoks
oli ka kogu laenuprotsess tegelikult päris lihtne. Saime nii maaklerilt kui
laenuhaldurilt kõikidele oma küsimustele vastused ja konkreetsed juhised, et
millal ja millised summad välja peame käima, millised lepingud sõlmima jne.
Muidugi oli kogu eelmainitud protsessi puhul stress suur (just see ootus, et
kas ikka saame laenu ja kas meie sissetulekutest piisab), aga kui meid poleks
nii palju aidatud, siis oleks stressitase kindlasti laes olnud.
Sisustamine
Sisustamine on meie
jaoks selles mõttes paras peavalu, et meil on olnud päris mitmeid raskusi
tervikliku lahenduse loomisega. Ja no palju asju ongi veel pooleli kas siis
nägemuse puudumise või ressursside piiratuse tõttu. Kui alguses oli meil tänu
korteri ostmisega seotud kulude positiivsele jäägile päris hea seis, saime
ostetud mitmed vajalikud asjad, siis nüüdseks on juba natuke kitsam olukord.
Aga eks see käibki asja juurde - noore perena ei saagi meil tohutult palju raha
olla. Võiks ju lotoga võita, aga...
Igatahes, sisustamisel oleme tegutsenud kui üks tiim: mina, Andrus ja Leenu. Ja siis on meil muidugi veel kõrvaline "komisjon" minu ema ja õe näol, kes aitavad meid maa peale tagasi tuua, kui oma soovidega natuke absurdseks läheme. Tuleb meelde hea näide, kuidas vannitoamööbli viimistlust valisime. Minule väga meeldis valge puidu imitatsiooniga variant, samas kui Leenu ja Andrus ja komisjon ütlesid, et ei, tume on ilusam. No olgu, jäi siis tume ja ma olen väga rahul! Nüüd ei kujutaks ma meie vannitoas heledat mööblit ettegi. Mina aga soovisin veel pesumasina kohale riiuleid ja justkui mu mõtteid lugedes ütles Leenu, et need sobiksid hästi heledatena. Otsustatud-tehtud!
Naabrid
Kuigi me oleme siin veel nii vähe aega elanud, aastatki pole täis, siis siiani saame öelda, et naabritega on meil väga vedanud. Tekkinud on näiteks ühine (ja toimiv) Facebooki grupp, kus mõtteid jagada. Kõik teretavad omavahel viisakalt ja on üleüldse sõbralikud. Mina võtsin vastu ka väljakutse olla ühistu juhatuse üks liikmetest. Millegipärast paljud pelgavad seda ametit, aga minu arust on just tore midagi uut õppida ja võimalusel teistele abiks olla. Täiesti võimalik, et ma aasta-paari pärast räägin hoopis vastupidist juttu, aga elagem hetkes! Hea on ka see, et arendaja on ise kaasa aidanud heanaaberlikele suhetele. Näiteks avati meie majade vahel põnev mänguväljak, mille puhul korraldati lastele uhke pidu. Kohal oli piraaditarist tegevusjuhendaja, mullimasin, jäätisemasin, õhupallid jne. Lastele väga meeldis.
Tunne elada päris oma KODUS
See tunne, et sul on
päris oma koht, kus pärast tööpäeva lõõgastuda, on kirjeldamatu. Seda ei anna üürikorteriga
võrreldagi. Lisaks saame kodu ju kujundada täpselt selliseks,
nagu meile meeldib, teha vigu ja neid parandada. Kogu selle protsessi jooksul
oleme nii palju õppinud remontimise ja erinevate mööblilahenduste kohta,
muidugi tänu asjatundjatele.
Ei saagi muud öelda, kui et meie oleme väga rahul, et tegime otsuse osta oma kodu. Üürikorteriga on alati oht, et leping öeldakse üles, aga oma kinnisvaraga on riskid minimaalsed ja turvatunne suurem. Kui oled ise tubli ja maksejõuline (üle oma varju ei tasu hüpata), siis on ju kõik hästi.